Eile 7. jaanuaril olime juba hommikust saadik ärevuses. Pealelõunal pidime oma neljaliikmelise meeskonnaga osalema veebikonverentsil.
Segadust tekitas konverentsi alguskellaaeg ja lisamärge CET, kõhedust tekitas mõte, kas me ikka saame aru, mida räägitakse ning kas oskame ise vastu rääkida, kas me teeme asju ikka nii nagu peab.
Olime ligi tund enne õiget aega meediaklassis valmis. Uurisime projekti kodulehte, vaatasime esitlust, mis tutvustas kuna ja mida oleme kohustatud tegema. Vahetasime mõtteid, mis on meie eesmärgid. Lahendasime tehnilisi probleeme.
Ühel hetkel avanes meie arvutites Elluminate keskkond. See on keskkond, mis võimaldab teha veebikonverentse, vestelda, vahetada dokumente ja teha koostööd.
Alguses ei mõistnud me paljut - kus ja kes ja kuna räägib, kuhu peab vajutama, kas ja kuna meid kuuleb jne.
Nii juhtuski, et õpetaja Katrin hõikas ühest klassi nurgast oma arvutist mikrofoni: "Astrid, kas sa kuuled mind?" ning seda kuulsid kõik osalejad kaheksast Euroopa riigist.
Kui päris konverents algas, selgus, et olime agaralt juba ajas ette rutanud. Konverents koosnes projekti tutvustavast esitlusest, mille olime juba enne ära lugenud ja tõlkinud. Seega jäi meil aega lugeda, mida teised projektis osalejad kirjutasid. Kes kurtis vandesõnade saatel kehva heli, kellel oli mureks puuduvad tahvelarvutid, kes tervitas lihtsalt kohalviibijaid. Tore oli see, et kohati rääkisid osalejad igaüks omas keeles ning aru said vaid kaasmaalased nende omal maal. Vaevalt, et türklased meie keelt mõistsid või meie prantslaste kirjutatut, rääkimata türklaste trükitust.
Kokkuvõtteks oli uus ja põnev kogemus. Hirmul on suured silmad. Pabistasime rohkem kui asi väärt oli. Kogesime hoopis, et oleme täitsa tublid ning teame ja saame juba üht-teist aru, mida meilt oodatakse.
Klõpsa pildil, siis näed, kuidas nägi veebikonverents arvutiekraanil välja.
No comments:
Post a Comment